Search

Minu laste sünnilood: Poja sünd..


Kui ma oma esimest last ootasin, siis kuskil kolmandal raseduskuul mu sõbranna Ameerikast rääkis mulle jutte imelisest Hüpnosünnitusest ja ta tutvustas mulle seda raamatut ning etteruttavalt teadsin, et see võib midagi olla just mulle.

Aastaid tagasi mil teismelisena kooli ajal olin näinud videot naisest kes sünnitas oma taga aias, õnnis naeratus näol, ilma ühegi valuaistinguta näos.. siis teadsin, et soovin ühel päeval midagi samasugust kogeda.

Tellisingi rõõmsalt raamatu ja asusin erinevaid videoid ja materjale läbi kammima, et mõista mida raamat endas kätkeb. Vahekommentaarina ütlen, et samal aastal oli Eestis alustanud ka Hüpnosünnituse kursuste kool, aga ma paraku siis ei teadnud sellest veel midagi ja jätkasin omal viisil.



Mida ma siis tegin, et kogeda imelist teadlikku sünnitust ja julgen ka öelda, et orgasmilist sünnitust?


Esimese asjana tellisin omale raamatu ära, vaatasin meeletu hunniku videosid, jätkasin joogas käimist ja mediteerisin nii tihti kui võimalik. Olin valinud endale oma lemmik lood, et kui aeg kätte jõuab, siis mul on olemas meloodia, mis mind rahustab ja suudab tekitada kaitstuse ja turvalise tunde.

Kõik läks väga mõnusalt.. ma olin täitsa rõõmus rase :).. mehele sai ka kõik ilusti ette vuristatud, mismoodi ta mind toetada saab kui sünnitus pihta hakkab jne..

Valmistasin oma meest ka pikalt ette selles osas, et ta minuga kaasa tuleks ja kui oluline see minu jaoks on, sest mehed kasvavad täpselt selliselt nagu neil eeskujud on olnud, aga naisena saame me neid mõnusalt suunata, et kui see on meile naistele oluline. On naisi, kes ei soovi oma meest kaasa ja see on ka ok. Minu mees ise on tänulik, et ta siiski otsustas tulla, sest ta ütles, et tänu sellele kogemusele sündis temas ka isa tunne.


Haiglast:

Seekord valisin teadlikult haiglas sünnituse, sest kodusünnituse mõtegi ei tulnud mulle siis veel pähe..

Eraämmaemandat ma ei valinud, sest lootsin loojale ja et kui hull see siis ikka saab olla :)..

Päevad läksid.. sai mõnusalt viimast kuud koduselt nauditud.. kõik kohad sai enne lapse sündi ära külastatud ja igasugu hirmudest vabanetud, et oleks täiesti zen olla.

Hirmudest vabanemisel on tegelikult teadlikuma sünnituse puhul suur roll, sest kui sul pole hirme, siis su keha on üle külvatud õnne hormoonidest, mis aitavad su sünnitusel loomulikult ja mõnusalt kulgeda.. ja hingamine toob emakasse hapniku ja see aitab verel emaka ümber liikuda ning paneb kõik õigesti tööle nagu peab.. meie kehad on imeliselt loodud imet looma..Lisa kommentaarina saan öelda, et hirmud võivad olla ükskõik millised.. "Kas ma saan ikka hakkama", "Kas mu mees ikka jõuab õigeks ajaks kohale", "Kas kõik läheb hästi", "Kas minust saab ikka piisavalt hea ema", "Äkki ma ebaõnnestun".. tekkida võivad igasugu jaburad mõtted, millele on mõistlik öelda Head Aega!


Kui aeg kätte jõudis.. siis oli kohe siuke natuke teine tunne.. saatsin mehe tööle ja läksin kaubamajja koogile ja teele.. ise mõeldes, et see vast nüüd viimane tee ja kook üksinda ..omaette :)..

Nii oligi.. põnn sahmis õhtul kõhus nagu oleks diskol ja kell kaks öösel käis kõhus selline plõksuv tunne.. läksin kontrollima, et mis see on.. ja oplaa.. veed hakkasid nirisema..

Minus tuli selline ülevoolav rõõmu tunne, et oii kui lahe.. mis nüüd edasi saama hakkab.. panin aga muusika juba peale.. tunni aja jooksul veel tuhusid ei olnud ja helistasin siis keset ööd mehele, et kallis tule koju.. :) .. niiet temal tegelikult oli kõige suurem seiklus.. tulla üle lahe ruttu tagasi koju..

Tund hiljem algasidki suht intensiivsed tuhud ja need õnnestus mul väga edukalt läbi hingata.. kirjeldaksin seda nagu meeletult tugevat surve tunnet vaagna piirkonnas ja hingamine aitas sellel lahtuda.. lisaks kujutasin vaimusilmas ette, et mu alakeha on vees ja seetõttu ma ei tunne halbu tundeid..

Aegsasti helistasin ka haiglasse ja nad ütlesid, et ära tule enne kui tuhude vahed on 4 min, aga mul oli juba 3,5.. kuid nad ütlesid, et oled esmasünnitaja, et sul läheb veel aega,.

No olgu mõtlesin.. ootasin veidi veel.. tõin autost ära oma haiglakoti.. ja tundsin, et ei lähe enam ekstra kaua.. ja helistasin järgmise tunni pärast kiirabisse.

Nad sõidutasid mu haiglasse ja kontrollis selgus, et olin juba 5 cm avanenud.. hingasin aga oma tuhusid läbi ja minu üllatuseks mulle polnud palatit kuhu sünnitama minna.. see oli samas nii naljakas.. et kas ma pean siis nüüd koridoris sünnitama..

Aga õnneks ikka oli ruum poole tunni pärast olemas.. Selle olukorraga ka seoses, et tuleb end haiglas püüda hoida keskmes ja mitte kaotada oma hingamist ja kohalolu.. see aitab samuti ära hoida ebameeldivad tunded..

Sain siis lõpuks palatisse.. palusin vanni ja too ämmaemand kes seal oli.. ei lubanudki mind.. ta lihtsalt eiras mu sünnitusplaani, aga mul oli lubatud vannis sünnitada.. suunas mind pahandades dushi alla.. ok.. mõtlesin.. proovin.. aga minu õnnistuseks maailm aitas mind ja see dushiruum oli umbes ja ma tulin sealt ära.. lükkasin palati ukse lahti ja ütlesin: "Dush on umbes, ma lähen nüüd vanni.. " ja nii ma tegingi.. ta algul tuli jooksuga, et mind peatada, aga ma palusin, ise seal vannis istudes, et ma väga väga palun teid.. ja ta lõpuks lubas... no jumal tänatud.. sain seal mõnuleda.. ise vaatasin kella.. mõeldes, et mees peaks ju kohe kohe jõudma.. aga meest veel ei tulnud.. pressid olid juba alanud.. ja ma lasin nad vabaks.. ma saangi seda kirjeldada kui hästi orgasmilist tunnet.. kui sa ei hoia neid kinni.. pidin küll sabakondi piirkonnale suruma, sest seal oli kerge tunne, et see pool vajaks toetust.. Kommentaarina lisan, et see orgasmiline tunne iga pressi ajal ei ole sama tunne, mida saab kogeda vahekorra ajal, see on tunne mis on midagi sõnuseletamatult vabastavat.. aga samas kaudselt sarnane, sest teekond orgasmini on tegelikult sama teedpidi.. nii kehas kui suuremas mahus meie meeltes.


Vahepeal tuli ämmakas ja küsis, et kas midagi toimub ka või ma niisama vedelen.. ütlesin et jaa.. kõik on korras..

Sain veel veidi mõnuleda ja mõelda, et mees rutem jõuaks.. sest pressidega lasin seekord teadlikult mitte kaasa aidata.. vaid keha tasapisi ise lasi vaagna piirkonnal venida.. ja nii ei olnud ei mingit "tuleringi" tunnet.. vaid lihtsalt siiralt mõnus olla..

Ämmakas tuli uuesti ja küsis, et kas mul ikka toimub midagi ja ütlesin et jaa ammu juba.. et pea on all ja eks vast kaua ei lähe.. ta läks paanikasse ja kamandas mu vannist välja.. ütlesin et ma tahan ikka sinna tagasi minna, aga ta ütles et "Lapsed pole delfiinid, et vannis sündida" ja ma tundsin et ma ei jõua selle naisega võidelda ja püüdsin keskenduda oma lapse sünnile.. ja et ma selili voodile ei läheks.. niiet olingi siis külili..

Ämmakas püüdis muudkui mind aga kamandada.. ma ütlesin seepeale, et "Palun.. oodaku nüüd.. laske mul nüüd sünnitada", sest tema arvas et tema tunneb mu keha või et millal ma peaks pressima jne.. aga tegelikult me naised tunneme ise kunas me keha annab märku millal mida teha.. ja nii ma sünnitasingi oma lapse ise.. omadel instinktidel..

Vahepeal jõudis mu abikaasa, kes aitas mul jalga hoida.. ämmakas püüdis mitmeid kordi veel mu oma instinkte segada, aga ma olin vait ja jätkasin omas tempos. Me naised oleme nii võimsad, et kui kuulame oma keha.. saame tasapisi jätkata nii nagu tarvis.. nii nagu Sina tunned.. Olgu siinkohal mainitud, et kui laps on õiges asendis ja sünnitus ei ole kestnud miljon tundi, siis tõesti pole midagi karta.. ja ma ei kartnud ka..

Läks natuke veel ja poja sündiski.. See oli täiesti võimas elamus..

Minu kurvastuseks ämmakas kahjuks lõikas suht ruttu nabanööri läbi (pulseerimine polnud veel lõppenud - hilisem nabanööri lõikamine on lihtsalt lapse kõhu mikrofloora arengule super hea, see on teaduslikult tõestatud).. puhastas ruttu lapse, kiiruga ilma küsimata tehti k-vitamiin ka.. niiet mu soove taas eirati.. oleksin tahtnud oodata nende asjadega.. ma kahjuks unustasin mehele sellest rääkida..

Aga see selleks.. meie nunnu oli sündinud.. edasi oli muidugi ikka naljakas, sest me pidime 4 tundi olema palatis, sest mul polnud sünnitusjärgset palatit kuhu minna..

Kokku kestis sünnitus tuhudest alates 7 tundi ja 48 minutit :)!


Kogemusena saan öelda, et see oli väga õpetlik haiglas sünnitus.. Seega naised, kui sünnitate haiglas, siis valige omale era ämmakas, see on seda raha väärt! Su oma südamerahu on seda väärt või kui mitte ämmakat, siis vähemalt doula.. loodame, et neid taas lubataks sünnitustele.



Teise lapse sünniloo kirjutan ka peagi.. :) Kui teil on küsimusi, siis andke julgelt märku..




202 views0 comments

Recent Posts

See All