Search

Minu laste sünnilood: Tütre sünd..

Teine rasedus, teised emotsioonid, hoopis teistsugune tunne :)! Ma olin kuidagi rohkem ettevalmistunud ja samas.. ma ju juba olin ühe korra lapseootel olnud, seega ei olnud otseselt midagi uut.. ainult kergem oli, sest töö stressi ei olnud ja tütart oodates ma peaaegu üldse ei võtnud kaalus juurde .. kuidagi nii imeline oli olla.


Samal ajal asusin õppima hüpnosünnituse õpetajaks, mis kulges nii mõnusalt ja kergelt ja nii toetas veel mitmekordselt mind ja mu kõhubeebit ja ma tundsin kuidas olen õiges kohas, õiges kehas ja õigel teel.. vahel olen mõelnud, et justkui poeg ja tütar mõlemad juhatasid mind selle imelise ametini - naiste toetamiseni ja perede toetamiseni :)!


Suht algusest peale mõlkusid mul mõttes kodusünnituse teemad, eelkõige kogemise mõttes ja samas silmitsi seistes vanade pere mustrite lõhustumise mõttes. Olen alati olnud "veidi" ekstremist, aga see kodusünnitus tundus kuidagi nii mõnus mõte. Võtsingi ühendust Siiri Ennikaga (http:/synnitusabi.ee/), kellest sai minu eraämmaemand. Olime vahepeal vähe suhtluses, aga kui rasedus hakkas lõpusirgele jõudma, siis suhtlesime rohkem, et mis osas ettevalmistusi vaja teha jne. Kuna kevadine koroona tegi ka omi trikke, siis algul kartsin, et äkki ta ei saagi mul selle pärast abiks olla, aga õnneks ikka sai.




Mida ma siis tegin, et kogeda teist korda imelist teadlikku sünnitust ja julgen taas öelda, et orgasmilist sünnitust?


Olenemata eelpool mainitud mõnusast rasedusest mõtlesin ikka vahel, et ei tea kas ma seekord ka õnnestun? Et kas seekord hüpnosünnitus ikka toimib? Äkki ma seekord ei oska enam? .. 

Need mõtted käisid ikka peast läbi, aga panin end mõttes valmis uueks seikluseks ja alustasin 4 kuud enne sünnitust mediteerimistega ja seda iga päev ning iga kord taotlesin, et ma aktsepteerin kõike nii nagu on ja ma saan ilusti hakkama ja lasin mõttes hirmud lahti ja võtsin omaks ja tänasin et nad end ilmutasid, aga et enam ma neid ei vaja :).. 


Siis kuskil kaks kuud enne lapse sündi tekkisid uued hirmud, et ei tea kas tuleb pikk sünnitus, sest laps keerutas ja ei sättinud end kuidagi õigesti paika ja hakkasin kartma juba keisrit jms.. 

Siis nägin ühes meditatsioonis Egiptuse Anubist, surma jumalat, ja küsisin, et mida sa siin teed ja ta ütles, et tuleb uus algus. Küsisin, et kas midagi on lahti ja ta ütles et ei ole ja ma ei pea muretsema. Peale meditatsiooni ma teadsin, et pean millegagi tegelema ja uurisin seda  (http://www.spinningbabies.com) asja rohkem, tegin harjutusi aga siis sain aru, et kui ma siiski pool hirmus neid harjutusi teen, siis see ei muuda midagi, sest laps iga kord keeras end jälle vastupidisesse asendisse tagasi.. 

Peale seda sain ma aru, et asi pole harjutustes ainult, vaid ASI ON MINU ENDA MÕTLEMISES!! Ma tegin endaga rahu, ja ütlesin, OK, kui tahab tuleb keiser, kui tahab tuleb pikk sünnitus ja aktsepteerisin ka neid variante mis pole kõige meeldivamad.. lisaks tahtsin ju kodus sünnitada ja aktsepteerisin ka seda, et kui pean minema haiglasse, siis nii lihtsalt on ja kõik on hästi (alistusin igale versioonile mõttes).

Ning siis taotlesin mõttes kiiret ja kerget sünnitust tänutäheks sinna otsa.. :) 

Ja enam Anubist rohkem meditatsiooni ei ilmunud ( siinkohal mainin, et mul on meditatsioonid hästi rännakulised kui ma pikalt nendega tegelen, siis on nagu film minu jaoks ja ma olen seal peategelane ).


Tähtaeg lähenes ja ei kippu ega kõppu. Preilil hea soe palavas.

21 juuni algasid liba tuhud ja need olid terve päeva, aga sellised et nagu lihtsalt kerged näpistused (lihtsalt üli õrnad surve tunded alakõhus) ja ma sain veel kooki küpsetada ja mida iganes teha.. :) limakork seekord, mida mul eelmise rasedusega ei tuld ja need liba tuhud kestsid ebaregulaarselt õhtul 10ni ja siis kadusid, siis oli päev vahet ja ei miskit ei toimunud.. 

23ndal oli mega palav.. läksime veel väikest Jaanipäeva pidama.. õnneks mitte kodust kaugele.. ja tundsin, et pean poisi koju viima ja endal algas üle mitmekümne aasta ulme heina nohu, niiet tuligi koju minna ja saatsin mehe Jaane pidama ja ütlesin et ärgu siis eriti sõpradega võtku .. nii igaks juhuks.. 

10 ajal õhtul hakkasid tugevamad tuhud.. 5min intervall aga esimene tund olid ebaregulaarsed. aga endiselt ei uskunud ma veel et miskit pihta hakkab, sest kaks päeva enne ju midagi ei toimunud ja tuhud olid väga talutavad.. jõulisemad, aga hästi hingatavad ja olin püsti, siis oli kerge olla ja ma ümisesin nad läbi.

Tunni pärast tuli mees, kes oli üllatunud, et kas miskit nüüd hakkab pihta ja ütlesin et veel ei tea, niiet kuskil tunni tuhutasin veel, naersime mehega palju ja jõime shampust (alkoholi vaba) ja tegime nalja ja tuhude ajal ma siis hingasin ja olin püsti ja kuskil 12  ajal vist või veidike peale seda, tundsin et ei, nüüd ikka päris asi ja palusin mehel basseini täis pumbata, aga kompressorit ei leidnud ja mu vaene mees pidi selle ise täis puhuma :).

Ta sai hästi õnneks hakkama, siis tuhud läksid jõulisemaks, aga igati hingatavad surve aistingud. Siinkohal ütlen, et see ei olnud valus vaid see oli tänu sellele hingamisele selline surve tunne vaid, aga kui hingad ja kujutad ette et a la need kaovad nagu õhupallid õhku või ümised samal ajal, et keha tähelepanu eemale juhtida ja liigutad, keerutad puusasid, siis sa lihtsalt ei panegi seda tunnet tähele ja on kerge olla.

Suht kohe peale seda pool üks öösel tulid veed ja sain aru et läheb teoks ja ämmakas oli juba teel.. ronisin basseini, kus põhjas oli alles 5 cm vett ja lasin mehel voolikust seljale vett lasta (olin külili) siis oli mega mõnus.. pressid tulid suht samal ajal koos vetega ja seekord samamoodi hoidsin käega sabakondi osa ja surusin ise sinna peale, sest siis oli hea olla ( Sabakondi osa liigub sünnituse ajal oma 2 cm eemale.. ulme eks, aga nii ta on.. ).. pressid hingasin läbi ja lasin selle tunde lahti ( nagu vetsu häda lased lahti ja kinni ei hoia, siis ei ole miskit halba tunnet vaid vabastav tunne).. aga ma ümisesin, jorisesin sel ajal, selleks et oma keha nö eemale juhtida igasugu muudest aistingutest ja olin nagu omaenda loodud transis (mul oli muusika ka taustaks pandud) .preili tahtis päris kiirelt tulla, niiet vahepeal kui tundsin et keha tahaks nagu väga ise kaasa pressida, siis hoidsin tibake mitte kaasa pressimast, et end katki ei teeks ja ütlesin mõttes tüdrukule, et oota natuke.. oota.. teeme koostööd ja tasakesi..et siis on mõlemil mõnus.. 

Suht ruttu oligi tunda lapse pead ja paari pressiga sündiski ta pea.. peale ta pea sündi ma pahvatasin eufooriliselt naerma seekord :D.. ma pole seda varem nii kogenud.. aga pea sünd oli selline eufooriliselt orgasimilne, niiet terve keha oli joovastuses ja surises üleni ja järgmise pressiga sündis pool keha ja nii kummaline kuidas preili seekord niimoodi siputas, et tahaks juba välja saada, see oli nii naljakas tunne ja peale keha sündi valdas mind sama eufooriline tunne nagu pea sünnil kuid ilma naeruta.. ja supsti ma ta sealt basseinist oma käte vahele õnnepisarais haarasingi :).. ( tütre sünd 3 tundi ja 49 minutit). Kuskilt katki polnud, basseini vesi puhas, ämmakas tegi vaid ühe ilupiste sest ühes kohas oli pindmine mini rebestus, aga ta arvas, et siis jääb ilus kui see ikka õmmelda.. 

Edasi sain juba oma voodisse imetamist proovima ja nii me siis kõik üllatunud olime, et vau kui kiiresti see läks .. ämmakas oli veel 2 tundi meiega ja kaalus last ja tegi muud protseduurid.. 

Hommikul ärkas ka poja, siis ta küll ei saanud veel aru, et keegi on veel meile lisandunud, aga ta imeliselt sai aru, et kõik tahavad kuidagi pool päeva maha magada ja ta chillis siis koos meiega.. klapid peas ja kuulas meie kõigi kaisus muusikat :).. 

Selline meeletu rahu, heaolu ja harmoonia valdas järgmine päev.. 

Kõik muu läks edasi ka hästi ja ämmakas tuli uuesti kontrollima kaks päeva hiljem.. 

Ja uskumatult kerge tunne oli peale sünnitust.. tualetti minna oli kerge ja veritsust oli seekord vähem, aga võib-olla see lihtsalt sel sünnitusel nii :) .. 

Selline siis minu  lugu, loodan, et on inspiratsiooniks, aga kindlasti mitte võtta seda malliks, kuid loodan, et annab mõtteid kuidas ennast häälestada

ja kuidas jõuda oma eesmärkideni läbi vabastamise, aktsepteerimise ja "alistumise" :)! 


Mainin siia juurde veel, et kodusünnitust tuleb sisimas kaaluda pikalt, tervis peaks ennekõike lubama seda teha (uuri kodusünnituse juhendit siit : http://kodusynnitusejuhend.weebly.com/ ) ja mis kõige olulisem, siis usalda sisetunnet.


Kui on küsimusi, mis puudutab seda, et äkki juhtub midagi halba, siis mulle on ämmaemand öelnud, et haiglas juhtub rohkem :)! Lisaks kodusünnituse juhendis näed kuidas kõige paremini oma riske maandada. Igale emale on mõeldud oma lugu, see ei tähenda et kodusünnitust peab tegema, siinkohal oli lugu lihtsalt minu kodusünnituse kogemus. Rõõm kui sa sama otsustad ja rõõm kui valid ka hoopis haiglas sünnitada ja seda eraämmaka toel näiteks :)!!

PS - Lisa fakt ajaliselt laste kandmisest : poeg sündis 40 + 6 nädalal, tütar sündis 41 + 3 nädalal.


Helgemate perede ja teadlikuma sünnini!


Sille


116 views0 comments

Recent Posts

See All